RF koaksiaalpistikute ajalugu on suhteliselt lühike; 1930. aastal kasutusele võetud UHF-pistik oli esimene omataoline. Teise maailmasõja ajal viis radari-, raadio- ja mikrolaineside areng selliste pistikute seeriate loomiseni nagu N, C, BNC ja TNC; N-tüüpi pistiku leiutas Paul Neill, BNC-pistiku aga Paul Neill ja Carl Concelman.
Miniatuursed tooted, nagu SMA, SMB ja SMC, ilmusid pärast 1958. aastat. 1964. aastal kehtestasid Ameerika Ühendriigid sõjalise standardi MIL-C-39012 ("RF-koaksiaalühenduste üldspetsifikatsioon"), mis tähistas standardimise, serialiseerimise ja universaalse ühilduvuse suundumuse algust tööstuses. RF-koaksiaalpistikute spetsiaalne tootmine minu riigis algas alles 1970. aastatel.
1996. aastal tõi I-PEX turule "CABLINE® I" – maailma esimese mikro-koaksiaalpistiku, mis on mõeldud diferentsiaalse digitaalsignaali edastamiseks. 2009. aastal sertifitseeriti ettevõtte CABLINE®-VS mudel VESA standardi "16:9 Wide-format Notebook Panel with LED Backlight" standardpistikuks.
Täielike süsteemitehnoloogiate arenedes on RF-koaksiaalpistikud suundumas miniaturiseerimisele (ja mikro{0}}miniaturiseerimisele), kõrgematele sagedustele, pind-paigaldustehnoloogiale, multifunktsionaalsusele, suurele jõudlusele ja suure võimsusega käitlemisele. Nende arenduste eesmärk on vastata nõudmistele kõrge-sageduse, kiire- ja suure-tihedusega ühenduvuse järele sellistes sektorites nagu 5G/6G side, autoelektroonika ja kosmosetööstus.