RF koaksiaalpistikute jaoks on kaks peamist kontrollimeetodit: kontakttakistuse testimine ja isolatsioonitakistuse testimine. Kontakttakistus hõlmab ahenemistakistust, kiletakistust ja juhi takistust; praktikas kasutatakse tavaliselt Kelvini nelja -klemmide silla põhimõttel põhinevat kontakttakistuse testerit (milliohmomeetrit). Isolatsioonitakistust mõjutavad eelkõige sellised tegurid nagu isoleermaterjalid, temperatuur, niiskus, saastumine, katsepinge ja pideva pinge rakendamise kestus.
Peamised jõudlustestid hõlmavad pinge püsilaine suhet (VSWR), sisestuskadu, tagasivoolu kadu, võimsuse käsitsemise võimet, mehaanilist jõudlust ja keskkonnatoimet.
Testimisseadmed hõlmavad tavaliselt võrguanalüsaatoreid, võimsusmõõtureid, keskkonnakatsekambreid, vibratsioonitabeleid ja põrutustestimise masinaid.
Kontrollimisel tuleb järgida asjakohaseid riiklikke, tööstusharu ja rahvusvahelisi standardeid, et tagada pistikute töökindlus sellistes tingimustes nagu mehaaniline löök, vibratsioon ja temperatuurikõikumised. Näiteks riiklik standard GB/T 12272-1990 määrab kindlaks "RF-koaksiaalpistikute RF-kõrge potentsiaaliga pingetaluvuse testimismeetodi". Lisaks edendavad rahvusvahelised standardiorganisatsioonid, nagu IEC/TC46, aktiivselt RF-pistikute valdkonna standardimispüüdlusi.
Praktilistes rakendustes võivad jõudlusprobleemid -nagu piire ületanud VSWR- tuleneda halvast impedantsi sobitamisest, ebaõigest kokkupanekust või liidese saastumisest, samas kui signaali sumbumine võib olla seotud sisestuskaotuse või kehva kontaktiga. Standarditud testimine on RF-signaali edastuse kvaliteedi tagamisel kriitiline samm.